• Kristi

Milline väärtus on fotodel? Hindamatu!

30 aastat tagasi oli palju teistmoodi, ka fotograafia maailmas. Fotograafi koju ei tellitud, et lihtsalt niisama igapäevaelu igavesele pildile talletada. Niisamuti ei käidud kaamera kaelas mööda kõrgeid männimetsi, maagilisi rabasid ega mereääri, et teha portree- või perepilte. Siis mindi fotograafi juurde fotostuudiosse. Tegemist oli uhke sündmusega, mille jaoks valmistati end põhjalikult ette ja kõik viimse detailini paika. Klõps! Ja valmis ...


Mäletan oma lapsepõlvest fotoslaidide vaatamist. Pildid projekteeriti seinale ning tegemist oli alati suure peresündmusega. Ema oli läbi kaamerasilma kinni püüdnud palju vahvaid emotsioone ja kilde, mis fotodena võimaldasid mul rännata nendesse minevikuhetkedesse, mida enam ise ei mäletanudki. Paberile talletatud tundeküllus varieerus seinast seina. Albumis leidus ka selliseid fotograafi juures tehtud pilte, kus nutetud ning solvunud näoga kaamerat silmitsen. Need polnud minu eredaimad hetked. Kuid emotsioonid – need aga siirad ja vahetud.


Aastatega on meeletult muutunud. Ka inimeste nägemus fotodest. See on muidugi iseenesestmõistetav, sest oleme uuendusmeelses maailmas harjunud võimalustega, mis kaasaja leiutised meile võimaldavad. Nutitelefoni fotograafia on miski, mida igaüks saab harrastada. Iga nurga alt, igal ajal, iga ilmaga, igal pool ja ükskõik kellest.


Fotode hulk meie seadmetes on nii suur, et alatihti ei jõua seda hoomatagi. Tuhanded pildid, sajad hetked. Kui tihti nendele piltidele hiljem üldse pilgu heidame? Kas võtame aja, et sorteerida, vaadata ja meenutada? Tahaksin uskuda, et kuigi nägemus piltidest sel ajajärgul on ümber kujunenud, on fotode väärtus siiski samamoodi hindamatuks jäänud. Peame seda lihtsalt meelde tuletama.


Mul on üks tuttav, kes kord maalilisse kesk-Itaaliasse lummuslike mägede vahele pulmapeole läks. Talle meeldis meeletult pildistada ning olla see tähelepanelik, kes läbi telefoni kaamerasilma kõige armsamad hetked üles võttis. Õnnetus juhtus aga siis, kui telefon selles võõras riigis temalt varastati ning ta kaotas silmapilkselt ja igaveseks üle tuhande imelise aastate jooksul jäädvustatud hetke. Miks? Sest ta ei olnud varem mõelnud sellele, kui väärtuslikud need mälestused tegelikult on. Õppetund oli nukrameelne, kuid vajalik. Sest paremini kui kunagi varem teab ta, et fotod tuleb usalduslikult paigutada pilvele või ilmutada albumisse. Fotod on ajas reisimine. Tagasirännak hetkedesse, mida enam korrata ei ole võimalik. Ja see on hindamatu.


Kas teha fotosessioon fotograafiga voi kiire selfie oma telefoniga?


Mina ise pole eriline selfitaja. Teen neid küll, kuid keegi ei saa aru, et tegemist on selfie’dega. Tegemist on autoportreedega, mis telefoni asemel üles võetud fotokaameraga. Enne klõpsu sätin paika valguse, kaamera, avad, särid, fookuse, viimasena iseenda. Ja siis tuleb pilt. Ma käin pildistamas fotograafi ehk iseenda juures ning soovitan fotograafi poole pöörduda ka teistel üsna mitmetel põhjustel.


Esiteks … Nagu eelnevalt mainitud, on fotode hulk meie seadmetes tänapäeval nii suur, et alatihti ei jõua ega soovi neid ülekülluse tõttu sorteeridagi. Fotograafi juurde minnes ei pea absoluutselt selle pärast muret tundma. Fotograafina teen alati ise esimese – või ka lõpliku – valiku nendest fotodest, mis lõpuks Sinu silme ette jõuavad. Mina selekteerin ning valin heasoovlikult välja need parimad võtted ja nurgad, mis iseloomustavad Sind, Sinu partnerit või Sinu perekonda. Teen seda objektiivselt ja professionaalselt. Sinu jaoks täiesti stressivabalt ning mugavalt.


Teiseks … Nagu vanastigi, on tegelikult fotograafi juurde minek ja pildistamine tänagi omaette sündmus. Küllap mitte nõnda suursugune, kuid meeldejääv võiks see olla igatahes. Sest fotograafina püüan omalt poolt ka Sulle midagi pakkuda. Julgustada, inspireerida, suunata Sind iseenda peale mõtlema ning muuta Sind ehk veidi enesekindlamakski. Et naudiksid seda aega ning pühendaksid enesele. Meie aeg on piiratud ja oluline on seda kasutada. Psühholoogiline väärtus ja meeldejääv kogemus on teinekord elulisemadki kui füüsiline tulem. Kuid ka fotodega soovin Sind inspireerida – et Sa teaks, et oled oma potentsiaaliga kõigeks võimeline. Tihti neid sõnu teineteisele ei lausuta, kuid mina soovin seda öelda ning edasi kanda.


Kolmandaks … Piltide ilmutamine on maagiline. Iga kord, kui paberfotod kätte saan, tabab mind lapselik elevus. Mu näole tuleb täpselt selline totter naeratus, et mõni kõrvaltvaataja võiks mind lausa imelikukski pidada. Aga see on lihtsalt nii kirjeldamatult hea tunne, kui näed tehtud töö tulemust oma käes ja reaalsuses. Päris värvide ja päris tunnetega. Need hetked, mida pildistasin kuu aega tagasi, tulevad uuesti ellu. Ja see on nii äge!

Fotod on minu jaoks ajatud. Need kannavad igavest sõnumit. Pilt jõuab paljude inimesteni – mitte ainult nendeni, kes on praegu Su kõrval, vaid ka nendeni, kes tulevad siia maailma hiljem. Fotod on ajamasin, mis aitavad Sul rännata, meenutada ja elada möödunud ilusates hetkedes. Fotoalbumi sirvimine on imeline viis võtta aeg maha, nagu tegid tol hetkel, kui otsustasid fotograafiga kohtuda või tema juurde fotostuudiosse pildistama minna. Ehk oli pildistamine hoopiski imeilus kingitus armsa inimese poolt. Fotod on ajalugu ja kuigi öeldakse, et minevikus kinni olla ei ole hea, on see sind loonud selliseks nagu oled täna.