Milline inimene on fotogeeniline?
- Kristi
- 4 days ago
- 4 min read
“Ma ei ole fotogeeniline” on üks sagedasemaid lauseid, mida inimesed enne pildistamist ütlevad. Vahel naljaga pooleks, vahel vaikselt ja ebalevalt. Aga enamasti peitub selle lause taga midagi enamat kui lihtsalt arvamus oma välimuse kohta. See ei tähenda: “Ma ei näe fotol hea välja”, vaid:
Need tunded on täiesti inimlikud. Me näeme iga päev sadu fotosid, võrdleme ennast teistega ja märkame enda juures asju, mida teised arvatavasti ei näegi. Väga lihtne on teha ühe ebameeldiva pildi põhjal järeldus: “Ju ma siis polegi fotogeeniline”.
Fotograafina võin öelda, et sageli ei ole küsimus selles, et inimene ei oleks fotogeeniline. Probleem on enamasti selles, et ta ei ole kogenud pildistamist, kus tal on päriselt turvaline, rahulik ja hea olla.
Miks inimesed tunnevad, et nad ei ole fotogeenilised?
Sageli arvatakse, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes jäävad pildile hästi, ja need, kes ei jää. Tegelikult see nii ikka ei ole.
Olulist osa mängivad valgus, nurk, hetk, kehahoiak, liikumine, emotsioon ja see, kui mugavalt inimene end kaamera ees tunneb. Sama tähtis on ka fotograaf, kes oskab märgata, juhendada ja luua turvalise õhkkonna.
“Fotogeenilisus” ei ole mõni salapärane omadus, mida igaüks endale soovida võiks. Hea foto sünnib koostööst. Sellest, kui inimene fotokaamera ees saab tasapisi lõdvestuda, usaldada ja olla tema ise.
Kuidas kaamera ees loomulik välja näha?
Kaamera ees olemine võib tunduda võõras ja veidi kohmetu. See on täiesti normaalne. Sageli on fotosessiooni esimesed minutid mõeldud olukorraga kohanemiseks. Inimene harjub ruumiga, kaameraga, fotograafiga ja tähelepanuga, mis talle osaks saab.
See ei ole märk sellest, et midagi oleks valesti või et “ma ei sobi pildile”. Vastupidi. Enamik inimesi vajab lihtsalt natuke aega.
Kui pinge väheneb, muutub ka kogu olemine pehmemaks. Keha lõdvestub, pilk rahuneb ja inimene ei mõtle enam nii palju sellele, kuidas ta välja paistab. Ta on rohkem kohal. Just siis sünnivad sageli kõige loomulikumad ja ehedamad fotod.
Kas inimene kardab halba fotot või tunnet?
Kui keegi ütleb, et ta ei ole fotogeeniline, siis tihti ei räägi ta tegelikult oma välimusest. Ta räägib tundest. Tundest, et …
ei tea, kuhu panna oma käed;
ei tea, kuidas seista;
ei tea, kas peaks naeratama või tõsine olema;
äkki teen midagi valesti.
Aga Sa ei peagi teadma, kuidas olla või mida teha. See ei ole Sinu töö.
Minu töö fotograafina on Sind juhendada, toetada ja märgata neid hetki, kus Sa oled kõige loomulikum. Juba enne pildistamist valmistume fotosessiooniks e-maili teel. Nii ei pea Sa tulema kohale teadmatuses või tundega, et pead kõike ise välja mõtlema. Kohapeal juhendan Sind samm-sammult, et Sa ei peaks mõtlema, mida teha või kuidas olla.
Mõnikord piisab vaid väikesest suunamisest, kuidas keerata pead, kuhu vaadata, kuidas liikuda, ja kogu olemine muutub pildil palju vabamaks.
Miks üks halb foto ei tähenda, et Sa ei ole fotogeeniline?
Kõigil meist on kuskil mõni foto, mis meile ei meeldi. Passipilt. Telefoniga tehtud juhuslik klõps. Kiirelt tabatud hetk halva nurga alt. Foto, mille kohta tunneme, et “see küll ei ole mina”.
Aga ebaõnnestunud foto ei kirjelda Sind tervikuna.
See ei näita, kuidas Sa päriselt naeratad, liigud, vaatad või kohal oled. See ei näita Sinu soojust, energiat ega tunnet, mis Sinust päriselus vastu vaatab.
Fotograafina on üks ilusamaid hetki kuulda sessiooni ajal “see olen küll täitsa mina”. Just see ongi oluline. Mitte täiuslikkus, vaid äratundmine.
Millest algab hea ja turvaline fotosessioon?
Fotosessiooni alguses on täiesti tavaline, et inimene on veidi pinges. Tõstetud õlad, katkendlik hingamine, sunnitud naeratus ja ebakindel pilk. Pinge mõjutab inimese kogu keha ja meelt ning fotodelt paistab see eriti hästi silma. Kogenud fotograaf märkab seda ja oskab inimest rahulikult toetada.
Hea fotosessioon algab tundest, et inimesel on aega kohale jõuda, harjuda ja lõdvestuda. Et ta ei pea kohe esimesest hetkest midagi tõestama või “õigesti tegema”, vaid võib olla täpselt selline, nagu ta on.
Minu jaoks sünnib turvaline fotosessioon lihtsatest asjadest: ettevalmistusest juba enne kohtumist, riiete ja tausta valimisest, rahulikust juhendamisest, inimlikust vestlusest ning vahepeal tehtud piltide näitamisest. Sageli aitab just see pingest lahti lasta, sest inimene näeb kui kaunis ja ehe ta pildile jääb. Mõnikord aitab pingeid leevendada ka väike huumor ja nii see olemine vaikselt pehmemaks muutubki.
Sageli leiame end vaatamas sarnaseid pilte Pinterestis, Instagramis, Facebookis jm ning tekib tunne, et peaksime ka ise kuidagi kindlat moodi välja nägema. Tegelikult ei pea Sa sobituma ühtegi etteantud vormi. Palju olulisem on leida üles see viis, kuidas just Sina kõige ehedamalt mõjud.
Mõni inimene mõjub kõige kaunimalt pehmes naeratuses. Mõni mõtlikuna. Mõni liikumises. Ei ole olemas ainult ühte õiget viisi olla ilus, naiselik, enesekindel või loomulik.
Ehk ei tähenda “fotogeeniline” seda, mida oleme harjunud arvama?
Me vaatame pilte iseendast palju rangema pilguga kui teiste omi. Me keskendume detailidele, mida teised tõenäoliselt ei näegi. Fotograafina märkan ma hoopis pilku, soojust, õrnust, elevust, siirust, vabadust… midagi, mis on päris.
Tihti juhtub, et inimene, kes arvab end olevat "mittefotogeeniline", mõjub kaamera ees väga ehedalt just seetõttu, et temas on tundlikkust, inimlikkust ja julgust olla päris. Need on palju olulisemad kui “täiuslik poos”.
“Fotogeeniline” ei seisne selles, et inimene näeb välja nagu ajakirja kaanel. See tähendab hoopis seda, et ta vaatab oma pilti ja tunneb:
Jah, see olen mina.
Mulle meeldib, kuidas ma siin mõjun.
Ma näen siin endale iseloomulikku salapära.
Siin pilgus on näha minu krutskit.
Ma tunnen ennast siin pildil ära.
Ja see ongi kõige olulisem. Mitte täiuslikkus, veatu poos või “õige olemine”. Tähtis on see, et pildil oleksid Sina ise.
Fotogeenilisus ei ole omadus, mis mõnel inimesel on olemas ja mõnel mitte. Pigem on küsimus selles, kas Sul on kaamera ees turvaline ja hea olla. Sest kui kaob pinge ja tekib usaldus, on palju lihtsam end avada ja olla Sina ise. Just nendel hetkedel sünnivadki kõige ehedamad fotod. Mõnikord on vaja ainult üht head kogemust, et näha ennast hoopis uue pilguga.