Oled Sa mõelnud, et Sinu sees on peidus midagi, mis igapäevaelus välja ei paista? Võib-olla oled Sa alles teel sinna, et neid külgi ka laiemale maailmale näidata?
Mõnikord on hea lubada end vaadelda objektiivselt inimesel, kes Sind ei tunne. Sa lood endale minapildi ja kipud arvama, et ka teised tajuvad Sind samamoodi. See ei ole tegelikult nii, sest iga persoon tajub Sind isemoodi läbi oma minapildi ja isikliku projektsiooni. Ja Sinu enese taju sõltub Sinu elust - kogemustest, läbielamistest ja kõigest, mis on Sulle nö sissekodeeritud väljastpoolt.
Fotograafina tajun seda pidevalt, nähes, millised pildid inimesed fotosessioonilt välja valivad. Üldiselt minnakse tuttavlikku rada, aga nii mõnigi on suutnud mind üllatada. Üldiselt, kui inimene tuleb pildistama, siis ma tajun päris hästi ära neid piiritletud rolle, mida ta endast manama hakkab. Aga minu soov on inimene sellest kastist välja lükata.
Mulle meeldib mõelda, et fotosessioon kingib Sinule mälestusi iseendast sel eluhetkel. Samas on mu sooviks Sind inspireerida, näidata, kes võib olla Sinu sees peidus. Viimasel ajal olen tabanud ma end mõttelt, kui palju üldse mõeldakse “mida ma endast veel võiksin leida”, “milline ma paistan läbi teiste silmade” ja “kes ma päriselt olen”?
Kas Sa tunned, et ei näe seda, mida teised Sinus tajuvad?
Tänasel eluaastal tekkis mul mõte minna fotograafi juurde, teha sünnipäevakingitus iseendale. See idee oli üheaegselt nii põnev kui ka hirmutav, sest oma olemuselt olen ma vaatleja. Ma jään pigem kaamera taha, sest on huvitav jälgida ja tajuda inimesi, kes on minu vastas. Mulle meeldib teisi “kõrgustesse tõsta” ja neile näidata, kui ilusad, põnevad ja täiuslikud inimesed nad on. Aga ma panin end Sinu situatsiooni, lubasin endal olla haavatav ning vaadata, mis juhtub. Kellelegi iseend niimoodi avada oli paras väljakutse, tekkisid uued mõtted ja toimusid mõningased sisekaemused.
Isiklikult tajun ma end hästi noorena. Oma sessiooni lähteülesandeks kirjutasin fotograafile: “Soovin pildil välja näha nagu naine, 33”. Ise oma peas mõtlesin sinna juurde veel märksõnad nagu tugev, iseseisev, julge, enesekindel, naiselik… Ma tundsin, et see inimene on minu sees olemas, aga ta lihtsalt ei paista (minu arvates) välja.
Soovid Sa tõestust iseendale, et see miski on Sinus olemas? Oled Sa selleks valmis?
Ma otsustasin usaldada fotograafi ja olla täielikult selles hetkes kohal. Kogemus oli väga tore ja hiljem tükk aega veel mõtisklesin nende hetkede üle. Leidsin end isegi omaette naermas, sest see oli natuke ikka kummaline ettevõtmine ka :)
Paar päeva pärast pildistamist jalutasin koju, uued mõtted peas tiirlemas - kas ma ise olen valmis nägema seda Naist? Kas mulle meeldib see Naine? Äkki ei olegi seda Naist minu sees? Ootamatult tabasid mind väga eksistentsiaalsed küsimused, kus kerkis esile minu ego, varjutades ära need puhtad emotsioonid, mis pildistamise käigus tekkisid.
See, mis sellises mõtete tulvas edasi juhtuda võib, on kindlasti iga inimese puhul varieeruv. Mind tabasid väga erinevad emotsioonid, kui fotod minuni jõudsid. Ma olen emotsionaalne inimene ja kõike mida kogen, elan väga intensiivselt läbi. Esimese reaktsioonina hakkasin nägema vigu. Iseendas. Perfektsionist minu sees karjus, sest olen eluaeg olnud iseenda suhtes väga kriitiline. Siis aga tekkis leppimise tunne. Iseendaga leppimise tunne. Ja alles siis hakkasin nägema neid teisi külgi, mida fotograaf minus nägi. Mida rohkem ma pilte vaatasin, seda enam need mulle meeldisid. Hiljem mõistsin, et see kogemus oli mulle kui teraapia, olin tänulik fotograafile, kes oskas mind näha ja püüdis minu olemuse pildile täiesti objektiivselt.
Mulle tundub, et praeguses maailmas on meie tähelepanu hajunud ja me pole enam tähelepanelikud ka iseenda suhtes. Hiljuti oli mul väga huvitav vestlus teemal, kuidas naised väga ammustel aegadel elasid. Kõik käis kuufaaside järgi, neil olid omad tavad ja harjumused - elu oli lihtne ja voolav. Selle lihtsuse ja voolavuse all ma pean silmas elu olemust üldiselt, mis on muutumatu. Vahel mulle tundub, et me oleme selle olemuslikkuse ära varjutanud oma mõtete, ego, väljastpoolt tulevate signaalidega. Esimene mõte, mis pärast seda vestlus tekkis - tänases päevas, kõik mõtlevad üle. Nad ei kuula oma sisetunnet, vaid nad lihtsalt mõtlevad.
Lugesin viimati raamatut “Armastuse varjatud saladused”, kus tähelepanu ja armastuse vahele oli tõmmatud võrdusmärk. Natuke selle üle juureldes tundsin, et seal on tõetera sees. Pöörates endale tähelepanu, tekib ka armastus iseenda vastu. Näiteks, kui Sa oled otsustanud minna fotograafi juurde - otsid välja endale kõige meeldivamad riided, Sa teed omale soengu, meigi…Sa hoolitsed enda eest ja pöörad endale tähelepanu, Sa oled enda vastu armastav. Samal ajal kipume andma ka hinnanguid - mu juuksed ei hoia nii hästi, see kleit teeb mind paksuks, appi mis kortsud…Miks me seda teeme?
Mulle väga meeldis Tiina Tiituse käsitlus neutraalsest tähelepanust, kus ei ole hinnanguid, äärmusi, kontraste, vastandeid ega kaalumist - Sa oled see, kes Sa oled ja oled nii nagu Sa oled. Kõik lihtsalt on. Nii lihtne ju?
Minu juurde on tulnud väga palju naised jutuga: “ma hoiatan ette, et ma pole fotogeeniline”, “ma ei tunne end väga mugavalt kaamera ees”, “mulle ei meeldi poseerida”, “ma ei oska naeratada”, “mind on väga raske pildistada, sest ma jään foto peale koguaeg kole”…ja nii edasi. Mul on hea meel, et olen kõik need eeldused ja hinnangud suutnud ümber lükata, aga siiski jääb õhku küsimus, miks me mõtetes loome endale selliseid tulevikuvisioone? Palju mõnusam oleks ju minna ja kogeda fotosessiooni täielikus vabaduses, ilma piiravate ootusteta ja lasta end üllatada - nii fotograafil kui ka iseendal :)
Milline on Sinu kogemus - kuidas Sa tunned end enne ja pärast fotosessiooni, ning pildistamise ajal. Ma mõtlen just neid päris emotsioone, iseenda tunnetamise aspektist. Kas Sa tunned end enesekindlalt? Või häbelikult? Mis tunded Sind valdavad, olles selles tähelepanu keskpunktis? Mida Sa tunned, kui näed oma pilte esimest korda? Kas Sa otsid vigu iseendas või näed seda ilu, milles fotograaf on Sind tõlgendanud?
Kui Sa tunned, et sooviksid enda seisukohta avada, siis ootan Sinu kirja: kristihei@gmail.com Ei ole oluline, kas mina olen Sind pildistanud või mõni teine fotograaf.
Luban, et vastan kõigile, kes mulle oma kogemusest kirjutavad ja ehk saame koos luua hoopis teistsuguse vibe’i, millega uutele fotokogemustele vastu astuda :)